Kihnu sadamas tundmatu mees

58.13°N / 23.99°E · Edel 4 m/s Me olime Kihnus juba peaaegu tagasi sõiduks valmis, kui sadama juurde tuli üks vanem mees, keda ma polnud varem näinud. Ta küsis, kas see on see paat, millega Pärnust tullakse. Ma ütlesin, et jah. Ta küsis, kas tal on võimalik Pärnu sadamasse tagasi sõita, sest tema auto oli seal ja tema praami pilet alles järgmiseks päevaks. Tavaliselt ma ei võta pardale võõraid, kes ei ole eelnevalt broneerinud. Aga mingi tunne ütles mulle, et see on korras. Meie külalised, neli sõpra Tartust, olid ka nõus. Mees istus salongi nurka ja ei rääkinud esimese tunni jooksul peaaegu midagi. Umbes Manija kõrguses hakkas ta siiski juttu tegema. Tuli välja, et ta oli kalur, tegelenud sellega kogu elu, ja just eile oli ta oma viimase päeva tööl lõpetanud. Kaheksakümmend aastat vana, Kihnus pensionile jäämise peol, ja nüüd Pärnu poole teel oma auto juurde. Ta ütles, et seisab viimast korda sellel saarel, kus ta kogu elu on elanud, sest järgmise aasta kolib mandri peale tütre juurde. Me andsime talle tassi kohvi ja ta jutustas meile ühtelugu üht lugu teise järel. Tormist, mis murdis tema esimese paadi, sügisest, kui ta püüdis enda suurim kala, talvest, kui meri külmus nii paksuks, et ta sõitis moto-reega Pärnu. Kui me sadamasse jõudsime, võttis ta oma mütsi peast ja kummardus mulle. Ei öelnud sõnagi. Pani mütsi tagasi pähe ja läks minema. Ma ei tea tema nime. Aga ma tean, et see päev jääb mulle meelde kauem kui enamik teisi.

Kolm põlvkonda ühel paadil

58.38°N / 24.50°E · Põhjakaar 6 m/s Täna oli pardal kolm põlvkonda sama perekonnast. Vanaema Linda, kes on kaheksakümmend kaks. Tema tütar Piret, umbes minu ealine. Ja Pireti pojad, Oskar ja Tristan, mõlemad teismelised. Linda oli pulmapäev, tema omale, ja Piret oli selle sõidu talle kinkinud. Kui me välja sõitsime, ei istunud Linda kuskil teki peal. Ta seisis ninamärgi juures, käed reelingus, ja vaatas otse ettepoole. Ma pakkusin talle istet korduvalt, ta keeldus igal korral. Ütles, et ta tahab näha, kuidas meri tuleb paadile vastu. Umbes tunnike hiljem, kui me olime juba päris kaugel rannast, läks Linda ahtrisse poolaja pärasse ja istus Oskari kõrvale. Ma ei kuulnud, mida nad rääkisid. Aga Oskar pani oma telefoni ära, esimest korda kogu sõidu jooksul, ja hoidis seda taskus kuni me tagasi sadamasse jõudsime. Piret tuli mu juurde just enne maandumist ja ütles, et see oli esimene kord, kui ta nägi oma poega ja oma ema kahekesi rääkimas. Ta ei teadnud, mida nad rääkisid, aga ta teadis, et see oli oluline. Ma olen sellepärast selles ametis. Mitte tuule ja paadi pärast, vaid nende momentide pärast, mis muidu kunagi ei juhtuks.

Päev, kui tuul unustas ennast

58.38°N / 24.50°E · Tuul puudus Mõnikord on parim päev merel see, kus sa tegelikult ei purjeta. Täna hommikul lubas ilmateenistus kolme meetrit sekundis lõunakaarest, aga kui me jõudsime sadama suudme juurde, oli vesi nii sile nagu peegel. Kaks külalist, Kadri ja Margus, vaatasid mind küsivalt. Ma ütlesin ausalt, et tuult meil täna ei tule. Nad ei olnud pettunud. Me panime mootori vähesele käigule ja sõitsime lihtsalt aeglaselt avamere poole. Kadri istus ahtrisse pärasse ja luges raamatut. Margus jäi minu kõrvale rooli juurde, küsis purjeka kohta üks küsimus pärast teist. Kuidas kiil töötab. Miks mast kergub, kui tuul kinni haarab. Miks meresoolal teistsugune maitse kui tavalisel soolal. Umbes kell neljane hakkas miski õhust liikuma. Algul ainult nii, et vee peal tekkisid väiksed kihvad. Siis piisavalt, et me saaks purjed üles seada ja mootori välja lülitada. Neli sõlme, ei rohkem. Aga piisavalt, et me liigutaks edasi ilma mootori helita, ja see muudab kõik. Me tulime tagasi sadamasse päikeseloojangu ajal. Margus ütles kallutusel, et see oli tema elu rahulikum päev. Kadri lisas, et ta ei olnud veel seda raamatut lugenud, aga täna sai ta sellest neli peatükki läbi. Mõnikord ei teagi me ise, mille järele tegelikult igatseme.

Purjesõidud Pärnu lahel. 

Väljasõidud Kihnu, Manilaiule või privaatsõidud erilisteks sündmusteks.

Kontakt